reede.New York ilma glamuurita: Koertel oli kokkutulek

15 oktoober 2006

Koertel oli kokkutulek

Central Pargis said koerad ja inimesed eile üksteist üle vaadata.

Taksidel olid miskid väiksed karbid lõua all kaelarihma küljes. Koertemobiilid või?

7 Comments:

Ruudi said...: Heh, nonde karpide sees vòivad olla kas sitakotid vòi omanike andmed, kaldun arvama, et sitakotid. Meil ka mùùakse selliseid kondi kujulisi karbikesi, mida rihma kùlge kinnitada ( siis kannab iga peni oma kotid ise kaasas:))...
Aga mul jààb selline mulje, et sul ei jàà ikka muud ùle kui endale ka 1 armas taksi muretseda.... Kuidagi on tunda koeraigatsust...( aga kindlalt vòta kààbik, siis ei ùleta 8 kg, lennukaalu); esmaspäev, oktoober 16, 2006 2:00:00 AM
Reede said...: Meil on selline seis, et mina võtaks kassi ja mees võtaks koera :) Aga muidugi pole mul koerte vastu ka midagi. Lihtsalt kassiga saab mugavamat elu elada :)
Ainult et praegu pole meil mõtet looma võtta. Ta peaks liiga palju üksi olema. Mulle tundub, et me võtame koera omale siis, kui kunagi kauges tulevikus Eestis tagasi oleme :)
Eestis oli mul maal elades viimati mitu aastat olnud tore toakass, kes kunagi ei tahtnud välja minna. Ja kui mulle sai selgeks, et ees ootab ärakolimine ja mõtlesin, et mis mu kassist saab, siis kass kadus ära. Ilmselt oli läinud minu korteri teise korruse rõdult trepikoja akende aknalauda mööda lahtise trepikoja aknani, sealt trepikotta hüpanud ja alt uksest laia ilma. Ma ei tea, kuidas ta aru sai, et ma muudkui mõtlesin, et kellele teda anda, sest kaasa võtta ma teda poleks saanud. Läks siis ise minema. Otsisin teda küla pealt kuni ärakolimiseni taga, kõigile külainimestele teatasin, et mul kass kadunud. Aga jäigi kadunuks.
Aastaid tagasi oli mul koer ka, pisike karvane krants, kellega käisime metsi mööda kolamas ja kes mulle alati bussi vastu jooksis, kui ma töölt tulin. Emane koer oli ja sellesse ta viieaastaselt kahjuks suri. Sest ta ei suutnud oma poegi ära sünnitada. Kuna siis oli veel nõukaaeg ning meie küla loomaarst keeldus nii väikesele loomale keisrilõiget tegemast, siis ema kutsus tuttava jahimehe, et kutsa piinast päästa. Kahjuks tekkisid väikeloomakliinikud alles mõni aasta hiljem.; esmaspäev, oktoober 16, 2006 12:25:00 PM
Ruudi said...: Hm, vaidleks natuke vastu, et kassiga mugavam elu.. Juba igasuguse looma pidamine korteris ja suurlinnas on hoopis teine asi kui Eestis ja omas majas. Ma elan 5. korrusel, igavene jama selle peniga òòsel enne magama minekut òues kàia.. Aga sòbrannal on korterikass, ta ei saa kaua kodust àra olla, kass ootab ja igavleb.. Tòòlt lippab ruttu koju, et kass ootab. Ja reisile minnes alati jama, kuhu see kass sokutada.
Mul on Ruudi juba harjunud, alati kaasas.. tòòl, kodus ja puhkehetkel.. ei oskagi enam ilma koerata elada, kuid suur sòltuvus on ka see. Kui peaks uue koera peale mòtlema, siis mòtleks ikka hoolega jàrele... ei teagi kas vòtaks... Vist mitte, naudiks veits vabadust...:); teisipäev, oktoober 17, 2006 3:57:00 AM
Reede said...: Et kassi on mugavam pidada, arvan ma sellepärast, et kassiga ei pea jalutamas käima (vahel on muidugi hea loomaga jalutada, aga kui see on igapäevane mitmekordne kohustus, siis ma olen laisk).
Kui korterikassi pidada, siis peaks neid kaks olema, et nad saaks omavahel suhelda. Kuskilt lugesin vist isegi selle kohta. Et loomal igav poleks. Ja siin suures linnas ma tõesti ei viitsi loomadega jamama hakata, kuigi elan 1. korrusel praegu.
Vahepeal tutvusin papagoide hingeeluga ka, kuna me kohtasime hulkuvat papagoid ja siis olime väga kahevahel, kas võtta ta endaga kaasa. Lõpuks jäi kaine mõistus peale ja jätsime linnukese selle kontori rõdule, kust me ta leidsime (mu mees käis ühel nädalavahetusel sõbra kontoris arvutit remontimas ja seal oli üks näljane papagoi rõdu peal). Panime linnule süüa-juua ja meie sõber organiseeris linnukese järgmisel päeval oma tuttavatele. Väga inimsõbralik lind oli. Uurisin loomapoest järgi, et tegemist oli cockatile'iga või siis cockatieliga (olen mõlemat nime näinud kasutuses) ja üksindust ei talu tema mitte. http://www.google.com/search?hl=en&sa=X&oi=spell&resnum=0&ct=result&cd=1&q=cockatiel&spell=1
Veel oleme kohanud siin linnas puu otsast allakukkunud oravapoega, kes oli väga tilluke ja ei suutnud üksi nii kõrgele ronida, kui tal pesa oli. Tema õde või vend oli kukkudes surma saanud ja ema kisas üleval kõrgel puu otsas. Selle oravakese viisid ka ühed inimesed minema. Vat siis tekkis küsimus, et kuhu NY-s tuleb hädas olevad loomad viia (Eestis viisin Nigula LKA metsloomade turvakoju, see oli minu kodu lähedal nagunii).
Muide-kuidas Ruudil läheb, kas on terveks saanud? Loodetavasti on :); teisipäev, oktoober 17, 2006 10:42:00 AM
Ruudi said...: Ruudil on aina parem.
Leitud viirpapagoi on ka mul olnud. Aga siis tegi liiga madala lennu ning Ruudi tappis ta mònuga àra. Armukade koer, ma tegelesin kellegi teisega mitte temaga...Aga selle paari kuu jooksul òppis Angus mu mobiili helina, minu tereee peale siutsus kui segane, ning òppis veel igasugu vilinaid. Kui tòòle làksime Ruudiga, jàtsin talle alati raadio màngima, siis pidi ka seltskonda olema. Mònus oli ka linnu omamine.. Oehh, teeks koju kohe korraliku loomaaia... Kitsest papagoini...; kolmapäev, oktoober 18, 2006 3:04:00 AM
Helen said...: votke kass JA koer, siis olete molemad mehega happid ja loomad ka yksteisele seltsiks :).
aga need karbikesed taksidel voivad olla haukumisvastased seadeldised.; kolmapäev, oktoober 18, 2006 2:53:00 PM
Ruudi said...: Need haukumisvastased seadeldised ei nàe sellised vàlja! Pesuehtsad kakakotid!; neljapäev, oktoober 19, 2006 8:28:00 AM

Postita kommentaar

<< Home

reede.New York ilma glamuurita

Teave minu kohta

Lingid

15 oktoober 2006

Koertel oli kokkutulek

7 Comments: