Liibanoni suhkruvatt

Elu New Yorgis on tore ja huvitav nagu ühikas - nädalalõpuks (ehk siis puhkuseajal) lähevad mõned kursakaaslased (ehk meiega samal ajal siia eluülikooli sattunud toredad inimesed) koju (ehk kodumaale) ja tagasi tulles on kotid head-paremat söögikraami täis, mida siis sõpradega jagama hakatakse.
Seekord käis oma kodumaal meie Liibanonist pärit sõber ja tõi meile seda asja süüa (linki avades vaata lk.3 lõppu), mis piltidel on. Suhkruvatt ehk cotton candy. Tehtud magusavabrikus nimega Patisserie Doueihy.

Väga hea maitsega asi igatahes.
Me andsime vastu Maiuspala kommi.

Mis meil talla all on

Hiinalinn, Manhattan

Pilt ühe massaazhitoa ukse peal.

Pildil klikkides näete suuremalt.

Põõsas presidendile

Tänase päeva tähistamiseks panen siia pildi presidendile reserveeritud põõsast.

Põõsas asub New Yorgis La Guardia lennuvälja jähedal.

Koera jalutamine

Vahel Astoria parki minnes lähen mööda ühest väiksest aiast, kus on kutsa.

Ta on sinna jalutama lastud.

Teeb oma junnikesed ära ja tõstab prügikasti peale jalga.

Vahepeal vaatab akende poole ja teeb tasakesi auhh-auhh.

Ja mõnikord üritab mööda seina natuke ülespoole ronida.

Sõbralik koer on ja tuleb alati suhtlema, kui aia juurde seisma jääda.

Tema peremees on asiaat.

New Yorgi Naksitrall

Lennujaam nimega JFK

Kaks nädalat tagasi saabusid New Yorki mõned eestlased.
Seega tuli minna neile lennujaama vastu, et kätte saada Kalevi shokolaadid ja Vana Tallinn ja muu selline eluks vajalik kraam.

See pole veel lennujaam. Et lennujaama pääseda, tuleb jalainimesel peale metroo veel kasutada rongi nimega Airtrain. Sellel pildil ongi rongijaam, kuhu sisse saab viie dollari eest. Ja pärast välja lastakse jällegi viie dollari eest.

Rong saabus.

Rong näeb seest ilus välja, uus asi ikkagi.

Tegemist on täisautomaatse värgiga, st piilupart pole rongijuht vaid tema asemel juhib rongi arvuti.

Väljast näeb rong selline välja, kahe vaguniga ja saabub iga viie minuti tagant.

Enne lennujaama on mõned parklad, sest kuhugi peab ju inimene oma auto jätma.

Lennukisse autosid ei lubata.

Lennujaamas on 9 terminali, rong peatub igas neist, tuleb ainult teada, millisesse terminali endal parasjagu asja on.

Siin on 1. terminal.

Sellel pildil on Empire State Building ka väga kaugelt paistmas. Otsige üles :)

2. ja 3. terminal.

4. terminal, siin on lennujuhtimistorn ka.

Kui keegi teab, millisele lennufirmale kuulub lennuk, mille sabal on must poolkuu ja tähega logo, siis andke teada. Meie ei suutnud selle lennuki päritolu tuvastada.

Poolkuu ja täht on Türgi lipul, aga nende lipp on punane ja Turkish Airlinesi logo on teistsugune.

Rahvas ootab saabujaid 4.-ndas terminalis.

Eestlased saabusid sinna tshehhide lennukit kasutades ja nii oli ootajate hulgas palju tshehhi, poola ja ka vene keelt kosta. Aga muidugi oli seal igasugust rahvast ja kui otsiti kedagi Abdullah't, et rätikus naine talle üle anda, jooksis kohale mitu meest, kellest siis üks oli õige Abdullah.

Eesti lipuke ka kohal.

9/11

Manhattan. Skyline

Seal olid tornid.

Valgusinstallatsioon eelmisel aastal tornide mälestuseks.

Endise Maailmakaubanduskeskuse asukoht 2004. aastal.

Siin olid tornid.

WTC juures olnud skulptuurist jäi selline asi järele.

Lugege Epu blogist meenutusi.

Mobiil

Need valged asjad maja katusel on mobiilside antennid.
Sellised on iga kõrgema objekti küljes (see maja siin on kolmekorruseline, sest Ditmars boulevardi selles osas eriti kõrgemaid maju polegi, no neljakorruselisi on ka ja mõni kõrgem koolimaja).

Neid antenne on muidugi palju, sest New York on maju täitsa täis ehitatud ja kuidagi peavad ju telefonide signaalid kohale jõudma ja läbi kivimajade nad eriti minna ei taha, nii et järgmine antenn peab üsna ligidal olema.

Mobiiltelefone pakkuvaid firmasid on siin päris mitu, aga põhiline tegija on Verizon, kelle käes on enamus neid mobiiliantenne ja neid nad siis rendivad väiksematele tegijatele.

Hinnad on kõigil enamvähem samad, eriti alla 60-dollarilist kuupaketti teha ei anna. Ja selle 60 dollari eest saad rääkida mingi kindla arvu minuteid (nii umbes 300) tööpäevadel. Hilisõhtust hommikuni ja nädalavahetusel räägitud minutid on "tasuta", nii nagu ka telefon antakse "tasuta" (aahh-haa, tasuta jah, usume usume). Kusjuures minutite arvestusse lähevad ka vastuvõetud kõnede minutid ehk siis mõlemad rääkijad kasutavad korraga oma ettemakstud minuteid. Ja oma mure, kui kõiki minuteid ära ei kasuta, mobiilifirma on raha nagunii kätte saanud.

Asja pluss on siin see, et mobiiltelefonide varastamisega pole mõtet tegeleda ja lapsed ei satu kooliteel telefoniröövlite ohvriks.

Aga Eestisse oma vanematele helistan hoopis putkast ostetud kõnekaardiga. Nemad mul arvutiinimesed pole, nii et skype'i variant jääb ära. Ostan tavaliselt UCN Diamond kaardi, millel on 10-dollari eest kõneaega ja maksan selle eest 8 dollarit. Rääkida saan selle raha eest Eestis asuvale mobiiltelefonile 36 minutit ja lauatelefonile 6 tundi ja 40 minutit. Nii et eesti rahas on lauatelefonile helistamise minutihind umbes (võtame USA dollari kursiks 12.50 ja aluseks selle, et maksan kaardi eest 8 dollarit) 0.25 krooni ja mobiiltelefonile helistamise minutihind 2.77 krooni. Kui keegi teab odavamat helistamise varianti (mobiilile just), siis andke aga teada.

Üks vana lugu tuli meelde. Kuidas mul EMT-ga Eestis nalja sai.

Oli vaja kiiresti helistada ühe mu tuttava vennale või tema naisele, keda ma ei tundnud ja kes olid Ameerikas Connecticuti osariigis. Pidin ühe teate ruttu edasi andma. Sain tuttava käest numbri, mis algas 2-ga. Kuna ma polnud siis kursis, et USA-sse helistades tuleb kõigepealt ikka 1 ette võtta, siis valisin rahulikult 2-ga algavat numbrit ja esimesel kolmel korral mingit ühendust ei saanud. Neljandal korral õnnestus õige inimene kätte saada ja jutt ära rääkida. Vaatasin siis paar päeva hiljem internetist oma EMT arvete seisu ja minu üllatuseks oli arvel rida "kõned Eestist Aafrikasse". Kuna ma enda meelest Aafrikasse ei helistanud (ega Connecticut pole ju Aafrikas asuv USA osariik, ega ju? :)), siis saatsin meiliga küsimuse EMT info aadressil ja sain ka vastuse, et olin küll Aafrikasse helistanud, sest 2 on Egiptuse kood. Saatsin uue kirja, et heakene küll, see 2 võib ju Egiptuse kood olla, aga kuidas on siis tehniliselt võimalik, et ma ikkagi USA-s elava täitsa õige inimese kätte sain. Sellele küsimusele enam ei vastatud. Vist oli liiga keeruline küsimus :) Ausõna, ma ei tahtnud EMT-s kedagi mõnitada, mulle pakkus lihtsalt asja tehniline lahendus huvi.

Ma üldse ei vaidle vastu, et arvuti registreerib minu kõne number 2-ga algava koodi järgi Egiptuse kõneks, aga mis imega see arvuti oskas mind Ameerikasse suunata? Ja kui oskas Ameerikasse suunata, miks ta siis selle kõne ikkagi Aafrika kõneks registreeris. Minu arusaamise järgi oleks pidanud ma ühenduse saama kellegagi Egiptuses või siis oleks pidanud arvuti mulle teatama, et kulla inimene, kontrollige palun üle, mis numbril te õieti helistada tahate.

Olen muidugi väga tänulik, et EMT suutis mind vale koodiga õigesse kohta ühendada, sest mul oli teate edasi andmisega tõesti väga kiire, aga oleks huvitav olnud teada saada, mismoodi neil see õnnestus.

Pole vist üleliigne mainida, et kõned Aafrikasse maksavad kolm korda rohkem, kui Ameerikasse :)

Tühirand

Eile oli ilus soe suveilm, läksime Coney Islandi randa.

Rand oli peaaegu tühi, aga vetelpäästemehed istusid truult oma tornide otsas.

Järelikult oli ujumine veel lubatud.

Ujujaid oli umbes kolm. Pluss meie kahekesi.

Ja mõned lained olid üle pea.

Vahva.

Veetemperatuur võis olla umbes 25 kraadi ja õhk ka sama.

Kohalikud lihtsalt jalutasid rannas.

Ja üks mees otsis peidetud varandust.

Kauboidisain

Kauboiajastu pood Broadway ja Walker Streeti nurgal Manhattanil. Hiinalinna kandis.

Sealt saab osta Texases tehtud lehmasarvedest tooli ($ 2640) ja laua ($ 975) ka. Ja kauboisaapaid ja relvi ja indiaanlaste puukujusid ja peaehteid ja villaseid vaipu ja mokassiine. Kaup on ilus ja hea ja hinnad on stiilipuhtad - pisike 6-sentimeetri kõrgune savivaas maksab 25 dollarit ja silm ka ei pilgu.

Nagu kannibalism vist

Istusin eile Hiinalinnas korraks pingile.

Tuvid sealsamas nokkisid kana.