Mobiil

Need valged asjad maja katusel on mobiilside antennid.
Sellised on iga kõrgema objekti küljes (see maja siin on kolmekorruseline, sest Ditmars boulevardi selles osas eriti kõrgemaid maju polegi, no neljakorruselisi on ka ja mõni kõrgem koolimaja).

Neid antenne on muidugi palju, sest New York on maju täitsa täis ehitatud ja kuidagi peavad ju telefonide signaalid kohale jõudma ja läbi kivimajade nad eriti minna ei taha, nii et järgmine antenn peab üsna ligidal olema.

Mobiiltelefone pakkuvaid firmasid on siin päris mitu, aga põhiline tegija on Verizon, kelle käes on enamus neid mobiiliantenne ja neid nad siis rendivad väiksematele tegijatele.

Hinnad on kõigil enamvähem samad, eriti alla 60-dollarilist kuupaketti teha ei anna. Ja selle 60 dollari eest saad rääkida mingi kindla arvu minuteid (nii umbes 300) tööpäevadel. Hilisõhtust hommikuni ja nädalavahetusel räägitud minutid on "tasuta", nii nagu ka telefon antakse "tasuta" (aahh-haa, tasuta jah, usume usume). Kusjuures minutite arvestusse lähevad ka vastuvõetud kõnede minutid ehk siis mõlemad rääkijad kasutavad korraga oma ettemakstud minuteid. Ja oma mure, kui kõiki minuteid ära ei kasuta, mobiilifirma on raha nagunii kätte saanud.

Asja pluss on siin see, et mobiiltelefonide varastamisega pole mõtet tegeleda ja lapsed ei satu kooliteel telefoniröövlite ohvriks.

Aga Eestisse oma vanematele helistan hoopis putkast ostetud kõnekaardiga. Nemad mul arvutiinimesed pole, nii et skype'i variant jääb ära. Ostan tavaliselt UCN Diamond kaardi, millel on 10-dollari eest kõneaega ja maksan selle eest 8 dollarit. Rääkida saan selle raha eest Eestis asuvale mobiiltelefonile 36 minutit ja lauatelefonile 6 tundi ja 40 minutit. Nii et eesti rahas on lauatelefonile helistamise minutihind umbes (võtame USA dollari kursiks 12.50 ja aluseks selle, et maksan kaardi eest 8 dollarit) 0.25 krooni ja mobiiltelefonile helistamise minutihind 2.77 krooni. Kui keegi teab odavamat helistamise varianti (mobiilile just), siis andke aga teada.

Üks vana lugu tuli meelde. Kuidas mul EMT-ga Eestis nalja sai.

Oli vaja kiiresti helistada ühe mu tuttava vennale või tema naisele, keda ma ei tundnud ja kes olid Ameerikas Connecticuti osariigis. Pidin ühe teate ruttu edasi andma. Sain tuttava käest numbri, mis algas 2-ga. Kuna ma polnud siis kursis, et USA-sse helistades tuleb kõigepealt ikka 1 ette võtta, siis valisin rahulikult 2-ga algavat numbrit ja esimesel kolmel korral mingit ühendust ei saanud. Neljandal korral õnnestus õige inimene kätte saada ja jutt ära rääkida. Vaatasin siis paar päeva hiljem internetist oma EMT arvete seisu ja minu üllatuseks oli arvel rida "kõned Eestist Aafrikasse". Kuna ma enda meelest Aafrikasse ei helistanud (ega Connecticut pole ju Aafrikas asuv USA osariik, ega ju? :)), siis saatsin meiliga küsimuse EMT info aadressil ja sain ka vastuse, et olin küll Aafrikasse helistanud, sest 2 on Egiptuse kood. Saatsin uue kirja, et heakene küll, see 2 võib ju Egiptuse kood olla, aga kuidas on siis tehniliselt võimalik, et ma ikkagi USA-s elava täitsa õige inimese kätte sain. Sellele küsimusele enam ei vastatud. Vist oli liiga keeruline küsimus :) Ausõna, ma ei tahtnud EMT-s kedagi mõnitada, mulle pakkus lihtsalt asja tehniline lahendus huvi.

Ma üldse ei vaidle vastu, et arvuti registreerib minu kõne number 2-ga algava koodi järgi Egiptuse kõneks, aga mis imega see arvuti oskas mind Ameerikasse suunata? Ja kui oskas Ameerikasse suunata, miks ta siis selle kõne ikkagi Aafrika kõneks registreeris. Minu arusaamise järgi oleks pidanud ma ühenduse saama kellegagi Egiptuses või siis oleks pidanud arvuti mulle teatama, et kulla inimene, kontrollige palun üle, mis numbril te õieti helistada tahate.

Olen muidugi väga tänulik, et EMT suutis mind vale koodiga õigesse kohta ühendada, sest mul oli teate edasi andmisega tõesti väga kiire, aga oleks huvitav olnud teada saada, mismoodi neil see õnnestus.

Pole vist üleliigne mainida, et kõned Aafrikasse maksavad kolm korda rohkem, kui Ameerikasse :)