Me ooperit, me ooperit, me arrrrrmastame ooperit!
Olin paar õhtut kultuurne inimene ja vaatasin Central Parkis Great Lawn'il The Metropolitan Opera pargikontserte. Ühel õhtul esitati LaTraviatat ja teisel Rigolettot.
Siit üle kilpkonnatiigi (see tiik on üsna kuivalt kilpkonni täis) paistabki Great Lawn ehk siis Suur Muru, millele pandi kontserdilava püsti (paistab seal taga, punaste äärtega) ja mis oli rahvast nii täis, et kui enne lõppu tahtsid ära minna, siis pidi jube ettevaatlikult laveerima kõigi pikali ja istuvate inimeste ning nende toidukausside vahel.See plats on muidu pesapallimängijate jaoks tehtud.
Kell 19 (kontserdi alguseni on tund aega) on muru juba enam-vähem inimestega kaetud.
Mõnus tihe muru.
Selline lai rada viis ette VIP-kohtade juurde ja seal promeneerisid kõik see aeg politseinikud. Niisama inimesi sinna ei lubatud.
Paljudel olid veinipudelid kaasas ja kallati päris avalikult, kuigi New Yorgis on avalikes kohtades alkoholi joomine keelatud. Politsei ei tülitanud õlle ja veini joojaid sugugi.
Minu naabrid venelased. Nemad manustasid Corona õlut.
Päike hakkab looja minema, kell 8 õhtul on enam-vähem pime.
Paljud kasutavad võimalust, et oma sõpradega sünnipäev kultuurses õhkkonnas ära pidada.
posted by Reede | 2:55 PM
2 Comments:
Hmmjah, kena keik nagu saarlane ütleb, aga mina ei saaks vist ühendada grilliõhtut ja ooperit. Nad lihtsalt ei ühildu.
See häirib mind Eestis ka suviste asjade puhul. Kontsert on veel enam-vähem, aga kui Toomel Carmenit etendati, siis läks pool kaduma just sellepärast, et varesed kraaksusid ooperikooriga võidu. Ja seal isegi ei söönud keegi!
Jube pirtsutamine, aga võibolla on ka harjumuse asi. Et palju inimesed muidu New Yorgis ooperit teatris vaatamas käinad?
Need ooperid esitatakse kontserdina, st. pole kulisse ja lauljad seisavad mikrofonide juures, mitte ei näitle laval kostüümides, seega pole väga oluline näha, mis laval toimub, (kuigi jah, laulja miimika jälgimine annab palju juurde). Asi algab pihta pimedas, kui linnud enam häält ei tee, selle eest lendas üle paar helikopterit ja see segas tõesti. Mina kuulasin esimest kontserti üsna lavale lähedal, kus inimesed on vaikselt (kes julgeb mobiiliga rääkima hakata, seda vaadatakse kohe pahaselt). Söömine-joomine ja jutustamine käib ainult enne kontserti ja vaheaegadel. Mida lavast kaugemale, seda rohkem kära on ja inimesed tunnevad ennast vabamalt.
Nii et minu ümber inimesed enamasti lamasid vaikselt selili oma tekkide peal ja vaatasid taevast, taustaks väga hea tasemega ilus muusika. Helitehnikute tööle ei saa midagi ette heita, kogu see suur ruum oli väga puhta heliga kaetud (läksin enne lõppu ära ja ka platsi kaugemasse serva kuulis väga hästi).
Tasuta ürituse kohta oli tase ikka ülihea. Ja ma usun, et need kontserdid toovad Metropolitan Operale publikut juurde. Eriti hea on sellistel kontserditel hakata oma väikestele lastele ooperivärki tutvustama.
Olen siin elanud alles aasta ja ei tea, paljud inimesed käivad siin ooperit teatris vaatamas. Usun, et esietendused on alati varakult välja müüdud ja Metropolitan Operas publikupuudust pole kunagi. Paljud siia reisile tulnud inimesed külastavad vähemalt ühel õhtul ka ooperit. Minu teada soovivad parimad ooperilauljad ja muusikud just selles teatris karjääri teha (nagu Euroopas tahetakse La Scalasse või Viini Riigiooperisse tööle saada).
Postita kommentaar
<< Home