Rannahooaeg

Käisime Coney Islandi rannas. Sealkandis elavad põhiliselt vene juudid. Nii et igal pool on vene keel. Nägin autoaknast ühel majal silti "Detskii sad".

Nagu näiteks see kena venekeelne unistuste köögipood. Kuhnja metshtõ.

Venelased elavad sellistes majades. Majade ümbrus on puhas, rannas väga puhas pole.

Söögivärgiputkad

Rannas on pikk ja lai laudadest jalutustee.

Need rohelised autod on ranna korravalvurite omad, sõidavad elektriga ja väga vaikselt.

Sellised kividest lainemurdjad on ookeanis umbes iga saja meetri tagant, ulatuvad maa pealt kaugele vette. Kui neile liiga lähedale ujuda, siis hakkab vetelpäästepoiss oranzhi vilega vilistama ja kätega vehkima.

Rannas uitavad ringi sajad müügiinimesed. Müüvad jäätist, aiskold vooterit (icecold water ehk siis jääkülm vesi), karroonat (ehk corona õlu, mis ka on muidugi "aiskold"), soodat (ehk siis soda, mis eesti keeli tähendab gaseeritud jooki), prezeleid (soolakringlid vist), suhkruvatti, kaelakeesid, rannakleite.

Sellel pildil on jäätise müügikäru, müüja helistab kellukest.

Suhkruvatimüüja.

Kõik need rannas ringi kondavad "müügimehed" tegutsevad "mustalt" ehk siis maksuvabalt ja kui politseil on tahtmist, siis ta korjab neid vahel rannast kokku.

Aga nende arv muidugi ei vähene.

Venelased. Meestel valdavalt jäme kuldkett või kaks kaelas ja suur rist ka keti küljes.

Punane päevakübar :)

Vene vanamehed doominot mängimas.

Üks kempsudest nägi välja selline nõukaaegne. Kõva kloorihaisuga. Aga rand on hiigelpikk ja seal on uuemaid kemmerguid kah, viisakamaid.

Kohalikes vetsupottides on alati vesi. Kui selle alla lased, siis jookseb uus kohe peale. Ja poti peale on kirjutatud American Standard. Kvaliteedimärki pole ma siiski kuskil tuvastanud.

Coney Islandi metroojaamas on sellised sildid. Kuna inglise ja hispaania keeled sealt puuduvad, siis arvatavasti on ainult aasialastele ja venelastele vaja selgitada, et rongi uste avanemine pole miski naljaasi.